Rati Saxena

Walking through the fire
DORIS KAREVA

The readership of poetry books seems to be shrinking. Perhaps this is the impression that more
and more poetry books are being published, for example 130 last year. Even fewer readers will pead kõndima
läbi tule
See pole poeetiline meelisklemine, pigem manifest. See on valmisolek seista oma sõnade taga, mis kajab vastu mitmest teisestki, ka ühest Triin Soometsale
pühendatud luuletusest: „Nüüd tean, et pole vahet, kas päike on taevas. / Tähtis on panna see endale põue, / ükskõik kus maailma otsas me elame“. Nii
nagu luuletaja hilja ärgates ja hommikuteest loobudes võtab pihku ühe tundmatu leedu luuletaja raamatu ning satub omamoodi transsi: „tundsin nagu
oleksin hoidise lahti teinud / otsisin sõnavürtse mida lisada“, kuni sõnad ta sõrmeotstelt lõpuks lendu tõusevad ja arvutis ennast luuletuseks kirjutavad. Ja
siis märkab ta, et aeg tiirutab ta ümber nagu taltsas koerarakats.
Ringlemise kujund ilmub ka luuletuses „Nikola ema“ – oletatavasti on tegu noore makedoonia luuletaja, ka
Eestis esinenud Nikola Madziroviga, kelle perekond oli sunnitud sõja eest pagema. Tõlkija märkusest võib
lugeda, et Nikola ema eluajal on kodumaad valitsenud kolm riiki. „On maailm talle sama lai / kui
ümmargune nisuleib / on taevas talle rästalaul / mis akna taga valla puhkeb // ta päevadel / on viinamarja
maik / kui ta seal astjas / ringiratast tatsub,“ kirjutab luuletaja. Piirid joonistavad ennast vana naise ümber
ringi, uued keeled kooruvad ja nokivad tal pihust teri: „nii palju maid on ta elus / pidanud läbi käima / ja
ometi on ise seisnud / paigal // nagu aampalk“.
Kõrvalleheküljel tarivad ehitusplatsil mängivad lapsed taeva majakatuseks ning valavad vundamendisüvise
täis lõkerdavat naeru: „jah alles siis kõlbab / üht maja enesele selga proovida / jah alles siis saab leida
endale / kodu“.
Ühes teises luuletuses seevastu, kus inimlikkusest võib ainult und näha ja rusuhunnikute vahel ajab julmus mulda oma orasheinajuuri, koorivad lapsed
pärast sõda surma oma ihult nagu vana naha ega mäleta enam, kas neil ikka oli lapsepõlv.
Rati Saxena moto „Luule pole raudne, ent lõikab läbi rauast ahelaist“ ja tema foto – hoiak ja pilk – kõnelevad selget keelt: tegu on tähelepanuväärse
luuletajaga, kelles kohtuvad tunne, tahe ja tegu, kel on isikupärane kujundikeel ja kes on pidevas dialoogis maailmaluulega. Õblukesse luulekogusse pole
mahtunud Saxena juurtega seotud või emale pühendatud luuletused, mis on sageli sügavalt liigutavad, nagu pikem tsükkel „Alzheimeri sood“. Küll aga
aistilisi, lihtsaid, ent vahetult mõjuvaid tekste, nagu näiteks „Maitse“:
Sulab keelel
voolab veres
kaob lõpuks jäljetult
ja ometi jääb terveks eluks
meelde
see maitse
Pean heal tasemel tõlkeluule olemasolu ja mõju tänapäeva eesti luulele ülimalt tähtsaks. See virgutab vaimu mõtlema teistes rütmides või kujundeis, toob
luuleruumi uut laadi lõhnapahvakaid, sõnavürtse ja lausemeloodiaid ning ärgitab avastama kaugeid maailmu. Eesti luule praeguse taseme ja erinevate
stiilitippude üle on põhjust rõõmustada, aga väga palju kohtab ka sarnast ja korduvat, ühe küla paratamatut ühekülgsust. Teistsugused aktsendid ja
intonatsioonid, teemad ja vaatenurgad kahtlemata rikastavad kirjanduspilti ja küllap mõjutavad kõige enam just noori, alles kujunemisjärgus andeid.
Pealegi on tõlkimine, omakeelsete sõnade leidmine sellele, mis kuidagimoodi lummab või puudutab, elav, isepäine ja puhas nauding. Nagu ütleb
Rati Saxena oma luuletuses „Turukeel“: „iga kord kui mõni tarkpea keele jälle krussi keerab / või kui nõunikud ta liigestest lahti väänavad / jookseb keel
nende eest pakku / ja teeb pesa turuplatsi peale“.
Lisan kogule juurde veel ka Rati Saxena luuletuse „Keeled“, küll omaenda tõlkes inglise vahendajakeele kaudu:
Minu suus kihiseb keelte
paljusid toone, aroome,
võrdlusi, metafoore.
Alguses oli mul üks,
ainult üks,
mille ma kinnitasin
igal hommikul vara ja andsin üle
une hoolde
igal õhtul.
Ei meenugi enam,
millal see lõhenes, jagunes
otsekui aaloetaim
kaheks,
siis kolmeks ja neljakski haruks.
Kõik need keeled mus kõnelesid
isegi unes,
kuni päevad
kaotasid järje,
ja unenäoilm
lõi tummaks.
Ning keset
nii paljusid keeli
I didn’t have any at once.
Rati Saxena’s poetry has been perceptibly lived through, but even directly in the physical case, such as in the poems “Migraine”, “Knee Pain” or “Varicose
Pain”, it has been conveyed as a bright artistic image. Maybe he drew strength from old vests. Poetry is always a test. If necessary, the translator must also
walk in the footsteps of the poet through the